(Ord på vägen, Året Runt 2007, översatt till estniska)
Jaan Kross pole ainult Eesti rahvuskirjanik, vaid üks Euroopa suurimaid ilukirjanikke üldse. Tema elukäik on olnud sama dramaatiline kui tema rahva ajalugu. Kross sündis 1920. aastal. Teise maailmasõja lõpu lähenedes kuulus ta neisse aastakäikudesse, keda sakslased püüdsid Nõukogude Liidu vastasesse võitlusesse mobiliseerida. Jaan Kross määrati saksa-eesti valitsuse juurde tõlgiks. Ühel päeval tuli tema juurde sõber, kes küsis: “Kas selle õnnetu rahva heaks ei saaks midagi ära teha?” Kui Jaan Kross sellest jutustas, sõnas ta: “Alles war ja so furchtbar einfach – kõik oli ju nii kohutavalt lihtne.” Oli vaid üks vastus. Selleks oli: “Jah!” Nii hakkaski ta tegutsema eesti vastupanuliikumises – Rahvuskomitees -, pääsedes samal ajal juurde sakslaste dokumentidele. Sakslased said talle jälile ja ta vangistati. Kui seejärel kommunistid võimu üle võtsid, vangistati Kross uuesti ja saadeti Siberisse. Ise ütles ta nii: “Ma olin just parajas vanuses, mitte liiga noor – need surevad – ja mitte ka liiga vana, ka nemad surevad.” Ta jäi laagrites ellu ja tuli tagasi. Kuid miks oli jah-ütlemine nii kohutavalt lihtne?
Oma romaanis Paigallend (ingliskeelne tõlge: Treading Air) jutustab Kross ühest mehest ja tema abikaasast – Ullost ja Maretist -, kes on venelaste eest Rootsi pagemas. Ühel ööl peatuvad nad talus, kus on just sündinud laps. Nad kuulevad lapse nuttu. Maret lausub: “Ma ei tea, kas meie põgenemine on õige.” Ullo küsib: “Sa mõtled – kui tuhanded küll lähevad, aga miljon peab jääma?” Maret sosistab: “Ja kui kõik, kes siin sünnivad, peavad jääma…” Ullo võtab naise käe: “Jääme ka.” Nad pöörduvad tagasi. Nende elu uue Vene okupatsiooni all osutub traagiliseks ja viletsaks.
Põhijoontes rajaneb Paigallend ühel tõelisel inimsaatusel. Ullo oli üks Jaan Krossi koolivendadest. Tema elukäik oli traagiline, kuid see pole veel kogu tõde. Kuna Jaan Kross selle jutustuseks vormis, said hilisemad põlvkonnad Eesti 20. sajandi ajaloost ettekujutuse.
Miks oli Jaan Krossi jaoks nii kohutavalt lihtne vastata jah, kui tema käest tookord küsiti, kas selle õnnetu rahva heaks saaks midagi ära teha? Miks vastas Ullo nii, nagu ta vastas, kui Maret küsis, kas põgenemine on ikka õige tegu? Siin avaldub üks korduv muster. Selleks on teiste heaks elatav elu. Just see ongi nii kohutavalt lihtne: Elu saab mõtte siis, kui seda elatakse teiste heaks. Teistele elatud elu pole traagiline ohver. Ka ei juhtu nii nagu isekalt elatud eluga, et elu saab otsa siis, kui ta otsa saab. Teistele elatud elu sünnitab hoopis uut elu. Miks on just see nii lihtne? See on olemas kui elu põhiseadus, küsimus, millele peab jaatavalt vastama, kuni inimene tahab olla tõeline inimene. Sama enesestmõistetav kui tõik, et õun kukub maha, kui ma selle käest lahti lasen.
Lõpuks on tõsiasi see, et inimelus peitub alati kristuslik mudel. Tema ei tulnud siia selleks, et teda teenitaks, vaid ise teenima ja oma elu paljude eest ohvriks tooma. Kõik kannab tema pitserit. Püha Johannes kirjutab: “Kõik on tekkinud tema läbi, ja ilma temata pole tekkinud midagi” (Jh.1:3). Just sellepärast ongi see nii kohutavalt lihtne.
Christian Braw